Must sõstar 2013

Taas mahlaajamise jääkidest käima pandud:

• 30 liitrit leotist
• 4 kg suhkrut
• universaalpärmi pool pakki

---

24.06.2015 ajasin pudelitesse

Tunamullused (maasika)veinid

Mõlemad said eile villitud. 2011. aasta aromaatse pärmiga vein oli kangusega 14º. Värvilt sügavpunane.
Teine, mis sai universaalpärmiga tehtud, oli kanagusega 16º. Värvilt kahvatum, kuid sinna sai ka pooltooreid marju sisse.
Mõlemad olid magusad.

Täna sai see kangem vein sildistatud ja riiulitesse pandud. Teisele lubas üks hea inimene teha värvilised sildid, aga need saan kätte alles paari nädala pärast Poolas. 

Mekkisin ära ka 2011. aasta musta sõstra veini. Maitselt oleks nagu küps (jälle magus), aga käib praegu veel usinasti. Tõstsin ta soojemasse ruumi ja hakkan käima loksutamas: ehk saab kuu-paari pärast ära pudeldada.
Järgmiseks on plaanis tegeleda eelmise aasta õunaveinidega: vekkida ja villida. Eks hakkan tasakesi kuskilt otsast pihta.

---

20. nov. pakkusin seda kangemat maasikaveini sommeljeele. Tunnistas veini heaks: kõik maasikavenile omased maitse- ja aroominüansid joonistuvad selgelt välja.

Must sõstar 2012

Eile sai mustast sõstrast mahl välja aetud ja kestad siis likku pandud. Kokku sai 20 liitrit märjukest käima pandud.

• 3 kg suhkrut
• õudusega avastasin, et kodus polnud pärmi. Tõmbasin mulluse punase sõstra põhjast natuke sagust vedelikku üles ja valasin sinna hulka

---

09. sept.

Viimased paar nädalat pole tahtnud käia.
Vein oli üllatavalt küpse maitsega. Magusat oli tunda, aga ka hape oli tugevalt esindatud. Rohkem, kui üheski varasemas musta sõstra veinis. Kangus oli 9°. Kaalusin nii ja teisiti ja lõpuks ikkagi otsustasin, et panen suhkrut juurde - ehk käib tuleval suvel edasi.

• +2 kg suhkrut

---

Ümber valatud 01.08.2013

Must sõstar

Samamoodi mahla aurutamise jääkidest tehtud. Seega marjade kogust on üsna raske öelda.

• esimene pudel: 30 liitrit leotist ja 4 kg suhkrut
• teine pudel: 10 liitrit ja 1,5 kg suhkrut
• universaalpärm
• 24.09.11 valasin ümber. Soga minema mõlemast pudelist ja siis kõik 30-liitrisesse kokku.
• lisasin 1 kg suhkrut
• Praegu tiksub keldris üsna ilusti (Targad onud ütlevad, et kui temperatuur on alla 20 C, siis jääb käärimine seisma. Mu vein ei tea sellest ilmselt midagi. Ma ei kavatse talle öeldagi.) 

---

03.08.2013 - kohe lähen villima. Maitse on hää, kuigi ta oleks valmis veelgi käima. Ikkagi panen pudelisse.

---

Lisan juurde ka sildi:

2008

2008. aastal panin käima viis veininõud. Kõik metsiku pärmiga.

1. Vaarikavein - tulemuseks oli dessertvein ja tõeline naiste lemmik. Mitte ainult naiste. See sai küpseks 2010. sügisel ja kohe ka pudelitesse villitud. Praeguseks praktiliselt otsas - mõnd üksikut pudelit hoian veel varuks. Ülejäänud veinid said villitud sellel kevadel (2011)
2. Õuna-aroonia. Üks pudel sai üsna kuiv (aga mitte selline, mis näo krimpsu tõmbab) ...
3. ...ja teine selline magusapoolne. Tembeldasin ta siis poolmagusaks. Aroonia annab hämmastavalt hea vürtsise aroomi. Õunamahl oli nagu mahl ikka: terve hulk erinevaid hapusid metsikuid õunu, iga puu erinev. Arooniad: Tegin arooniatest siirupi valmis ja leidsin, et võiks veel teise tõmmise ka siit saada. Mõeldud-tehtud. Teise tõmmise segasin siis veiniteo hulka. Aga seda ei suuda enam tõesti meenutada, kas kirsilehed olid marjade hulgas, kui ma seda teist tõmmist tegin, või sai päris puhastest marjadest pandud.
4. Must sõstar: kuiv ...
5. ..ja magus Mõlemad said tehtud sedasi, et kui mahl oli välja aurutatud, siis marjakestad uuesti likku. Lihtsalt erinevatesse pudelitesse sai erineval hulgal suhkrut. See magus osutus taas lemmikuks.

2010. aastal läksid mu vanemad Kokorale kohaliku külaseltsi ja Alatskivi maanaiste seltsi korraldatud hoidiste konkursile. Andsin neile kaasa siis tolle vaarikaveini. Kui nad tagasi tulid, siis pajatasid, et vein olla saanud ohtralt kiidusõnu. 

Tänavu andsin kaasa kaks veini: magusa sõstra ja kuiva õuna-aroonia. Tulemus oli ootuspärane: magus sõstar tunnistati parimaks hoidiseks. Kuiva veini kohta oli kommentaar lühike: "Ei ole maitsev". Samas on mul terve hulk tuttavaid, kes seda kiidavad. "Maitse asi!" ütles tädi Maali ja suudles lehma. :)

Mõlema sõstraveiniga läks tegelikult tibake kehvasti: ma ei kuumutanud neid läbi enne villimist. Maitse tundus lihtsalt sedavõrd küps ja käärimist näha polnud. Suvel keldrisse minnes tundsin ükskord teravat venilõhna. Hakkasin otsima, et kust see tuleb ja avastasin, et ühel pudelil oli punn pealt lennanud. Pudeli põhjas olev vein tundus ise igati tipp-topp maitsega olevat. Paar nädalat hiljem oli selliseid pudeleid juba üsna mitu. Ega's midagi: tellisin Veinivillast käärimise lõpetajat (sellest oli juttu ühes varasemas postituses). Valasin siis veinid ühte suurde anumasse ümber ja segasin pulbri hulka. Pärast villisin tagasi. Magusa sõstraveini maitse polnud muutunud, aga see kuivem võttis mingi võõra hapuka meki manu. Kälimees iseloomustas seda kui kerget atsetooni maitset. Noh, mina selles küll atsetooni ära ei tunne, aga eks maitsmismeeled ole ka erinevad.

Ah jaa, kirjutamise käigus tuli meelde, et tegelikult sai tollel aastal veel üks vein käima pandud: 20 liitrine pudel puhast õuna. Ka sellega läks kehvasti. Kummikinnas, mis tal peal oli, oli võtnud mõra sisse ja kui ma kevadel mekkima läksin, siis selgus, et üsna õhkõrn äädikamaitse on juures. Just parasjagu selline, mida mõni tunneb, mõni mitte. Selle pudeli kallasin õue taha tühjaks. Kõva veinilõhn oli õues paar nädalat, kuni esimeste vihmadeni.