Õunabrändi

Mis seal pattu salata - veinist ma eriti ei hooligi enam. Rohkem pruulin ja tarbin õlut. Aga veini, sealhulgas villimata koduveini, on keldris päris kenake hulk. Ja lisaks veel oli hea õuna-aasta. Noh, ja siis tuligi mõte, et prooviks head õunanapsu teha. Selline kümneaastane projekt, laias laastus. Panin 4 x 30 liitrit õunaveini tiksuma. Igasse kolmekümneliitrisesse nõusse lisasin 4 kg suhkrut. Kolm peaks veel lisama, kui see on läbi käinud. Ilmselt kevade poole. Pärm sai selline, mis hakkab 8 kraadi juures käima juba. Muid veine on veel, mida ma väga nagu pudelisse panna ei viitsi, sh. paari aasta taguseid õunveine 3 x 10 liitrit. Seega peaks toorainet tulema kõvasti üle 120 liitri. Noh, pigem isegi sinna 150-200 kanti. Plaan on siis selline, et laseks kenasti kolm aastat veinil tiksuda. 2019. a. laseks läbi torude. Ja siis seitsmeks aastaks purkidesse. Noh, selline 70-kraadine kraam või sinna kanti. Pugid oleks kolmeliitrised ja erinevate tammelaastudega. Mõnele ehk nelki ja veel üht-teist kröömuke juurde. Ja ühte paneks kuueks kuuks mõne sibulõuna (või mõne muu kõvema õuna) ka. Seista võiks nii 6-7 aastat. Eks siis kolme aasta pärast täiendan, et mis välja tuli....

---

mai lõpp 2017

Lisasin igasse nõusse (30 L) 2 kg suhkrut. Üks keeldub käimast.

Õunavein 2014

• 30 liitrit mahla antonovkatest
• 6 kg suhkrut
• Biofermi Blanc pärm

Kasutada on ainult see niru tünn. Lasen mõne aja seal käia ja jagan 10-liitristesse purkidesse ära. Las tiksuvad seal edasi.

---

09.10.2016
Maitsesin. Kõik kolm kümneliitrist purki on üle mõistuse magusad. Samas on tunda alkot. Hüdromeeter näitas 12 kraadi alkot.

Tunamullused (maasika)veinid

Mõlemad said eile villitud. 2011. aasta aromaatse pärmiga vein oli kangusega 14º. Värvilt sügavpunane.
Teine, mis sai universaalpärmiga tehtud, oli kanagusega 16º. Värvilt kahvatum, kuid sinna sai ka pooltooreid marju sisse.
Mõlemad olid magusad.

Täna sai see kangem vein sildistatud ja riiulitesse pandud. Teisele lubas üks hea inimene teha värvilised sildid, aga need saan kätte alles paari nädala pärast Poolas. 

Mekkisin ära ka 2011. aasta musta sõstra veini. Maitselt oleks nagu küps (jälle magus), aga käib praegu veel usinasti. Tõstsin ta soojemasse ruumi ja hakkan käima loksutamas: ehk saab kuu-paari pärast ära pudeldada.
Järgmiseks on plaanis tegeleda eelmise aasta õunaveinidega: vekkida ja villida. Eks hakkan tasakesi kuskilt otsast pihta.

---

20. nov. pakkusin seda kangemat maasikaveini sommeljeele. Tunnistas veini heaks: kõik maasikavenile omased maitse- ja aroominüansid joonistuvad selgelt välja.

Õunavein 2012

• 10 liitrit mahla
• 2 kg suhrkut
• aromaatne pärm (haarasi kiirustades kõige pealmise paki ja juhtu see olema. Tegelikult aromaatset oleks tahtnud mõne marja jaoks hoida.

Täna sai käima pandud.

---

Teine pudel sai käima pandud 30. sept.

• 10 liitrit mahla
• 1,5 kg suhkrut
• universaalpärm (valge veini jaoks)

---

Tulemus on kuiv ja mitte just kuigi nauditav. Segan magusate veinide ja veega, et saada hääd janukustutajat. (august 2013)

2008

2008. aastal panin käima viis veininõud. Kõik metsiku pärmiga.

1. Vaarikavein - tulemuseks oli dessertvein ja tõeline naiste lemmik. Mitte ainult naiste. See sai küpseks 2010. sügisel ja kohe ka pudelitesse villitud. Praeguseks praktiliselt otsas - mõnd üksikut pudelit hoian veel varuks. Ülejäänud veinid said villitud sellel kevadel (2011)
2. Õuna-aroonia. Üks pudel sai üsna kuiv (aga mitte selline, mis näo krimpsu tõmbab) ...
3. ...ja teine selline magusapoolne. Tembeldasin ta siis poolmagusaks. Aroonia annab hämmastavalt hea vürtsise aroomi. Õunamahl oli nagu mahl ikka: terve hulk erinevaid hapusid metsikuid õunu, iga puu erinev. Arooniad: Tegin arooniatest siirupi valmis ja leidsin, et võiks veel teise tõmmise ka siit saada. Mõeldud-tehtud. Teise tõmmise segasin siis veiniteo hulka. Aga seda ei suuda enam tõesti meenutada, kas kirsilehed olid marjade hulgas, kui ma seda teist tõmmist tegin, või sai päris puhastest marjadest pandud.
4. Must sõstar: kuiv ...
5. ..ja magus Mõlemad said tehtud sedasi, et kui mahl oli välja aurutatud, siis marjakestad uuesti likku. Lihtsalt erinevatesse pudelitesse sai erineval hulgal suhkrut. See magus osutus taas lemmikuks.

2010. aastal läksid mu vanemad Kokorale kohaliku külaseltsi ja Alatskivi maanaiste seltsi korraldatud hoidiste konkursile. Andsin neile kaasa siis tolle vaarikaveini. Kui nad tagasi tulid, siis pajatasid, et vein olla saanud ohtralt kiidusõnu. 

Tänavu andsin kaasa kaks veini: magusa sõstra ja kuiva õuna-aroonia. Tulemus oli ootuspärane: magus sõstar tunnistati parimaks hoidiseks. Kuiva veini kohta oli kommentaar lühike: "Ei ole maitsev". Samas on mul terve hulk tuttavaid, kes seda kiidavad. "Maitse asi!" ütles tädi Maali ja suudles lehma. :)

Mõlema sõstraveiniga läks tegelikult tibake kehvasti: ma ei kuumutanud neid läbi enne villimist. Maitse tundus lihtsalt sedavõrd küps ja käärimist näha polnud. Suvel keldrisse minnes tundsin ükskord teravat venilõhna. Hakkasin otsima, et kust see tuleb ja avastasin, et ühel pudelil oli punn pealt lennanud. Pudeli põhjas olev vein tundus ise igati tipp-topp maitsega olevat. Paar nädalat hiljem oli selliseid pudeleid juba üsna mitu. Ega's midagi: tellisin Veinivillast käärimise lõpetajat (sellest oli juttu ühes varasemas postituses). Valasin siis veinid ühte suurde anumasse ümber ja segasin pulbri hulka. Pärast villisin tagasi. Magusa sõstraveini maitse polnud muutunud, aga see kuivem võttis mingi võõra hapuka meki manu. Kälimees iseloomustas seda kui kerget atsetooni maitset. Noh, mina selles küll atsetooni ära ei tunne, aga eks maitsmismeeled ole ka erinevad.

Ah jaa, kirjutamise käigus tuli meelde, et tegelikult sai tollel aastal veel üks vein käima pandud: 20 liitrine pudel puhast õuna. Ka sellega läks kehvasti. Kummikinnas, mis tal peal oli, oli võtnud mõra sisse ja kui ma kevadel mekkima läksin, siis selgus, et üsna õhkõrn äädikamaitse on juures. Just parasjagu selline, mida mõni tunneb, mõni mitte. Selle pudeli kallasin õue taha tühjaks. Kõva veinilõhn oli õues paar nädalat, kuni esimeste vihmadeni.