Kuidas ma veini vekkisin

Selline kavalus siis, et vein pannakse pudelisse, kork nõrgalt peale ja kogu kupatus kuumaveenõusse. Vein tuleb kuumutada 60 kraadi peale (kui ma ikka õigesti mäletan) ja hoida sellel temperatuuril 20 min. Siis kork peale ja keldrisse. Selle temperatuuri juures veel alkohol ei lendu, kuid pärmiseen sureb. Tulemuseks siis see, et vein ei käi pudelis edasi. Ka pidavat vekkimine veni vanandama.
Selle tarkuse sain ühest 1950.-1960. aastate raamatust.
Noh, jah, korra võtsin selle ette ka. Millalgi tudengipõlves. Noorema seltskonna meelest võiks sama hästi öelda: siis kui saurused veel ringi silkasid. Villida oli mul vaja mingi 70 liitri ringis ja kogu see kupatus läks 0,5 liitristesse õllepudelitesse. Kodus oli kenake ports ühekopikalisi kapronkorke. Neid viimaseid sai mingi sadakond kunagi ostetud. Aga ma otsustasin kaval olla: panna need poolteistsada pudelit saunalavale, kütta saun kuumaks ja vekkida siis mitte kuumavee vannis vaid lihtsalt kuumas õhus.
Noh, voolikuga imemine, nagu ikka ... Iga kord läheb natuke suhu ka - ega's seda ju välja ei sülita. Villimise lõpp oli üsna lustakas. Saun küdes ja järjest kuumemaks läks. Käisin ikka kraadiklaasiga mööda pudeleid, kuid selgus, et õhu käes ei taha vein sugugi kuumaks minna. Ilmnes veel üks häda, mida ma ei osanud (Kui rumal minust!) ette näha. Kuum vein ju paisub ja nii hakkasid pudelid üle ääre ajama. Otsustasin siiski, et vähemaks rüüpama ei hakka, et mitte ülearu lustakaks muutuda. Noh jah, higistatud sai selle kraadimisega kõvasti, aga lõpuks saavutas märjuke selle nõutavad 60 kraadi. Nüüd tui vaid kuumus ülal hoida ja siis punnid peale. Lisaks kõigele muule, hakkas mul kiireks kiskuma. Pidin kusagile pikemaks ajaks sõitma, kuhu nimelt, seda ei mäletagi.
Jõudsingi lõpuks korkimiseni. Veel üks kraadimine. Enne olin kraadinud ülevalt, sest kui termomeeter sügavamale laste, hakkas ju veini üle ääre tulema. Nüüd proovisisin korra altpoolt ka. Ja selgus kurb tõsiasi: vein on kuum ainult pinnal, noh, vähemasti pudelikaela osa. Ülejäänud pole kuumaks läinudki. Aga aeg pressis takka ja mina pressisin korke pudelitele. Kuum, kaelani täis vein, aga presissis korki üles tagasi. Nii ma siis maadlesingi nende 150 korgiga. Vajutan korgi alla ... tema tõuseb üles, vajutan uuesti alla, tema uuesti üles.
Kuidagi sain veinid keldrisse veetud, lootuses, et ehk nad jahedas rahunevad. Palusin isa, et too käiks ikka aeg-ajalt kontrollimas ja jätsin talle veel kenakese varu korke sinna riiulisse pudelite kõrvale. Hiljem küsisin järgi, et kuidas siis ka läks. Vastus kõlas: "Noh, ma käisin umbes nädal aega seal klaverit mängimas"
Hiljem olen veelgi laisem olnud ja veini kuumutanud enne villimist suures potis. Siis kuumalt pudelisse ja punn peale. Ei saa mina aru küll, et nad oleks sellest kehvemaks jäänud. Tänavu ostsin esimest korda kääritamise peatajat Veinivillast (miks ma seda tegin, pajatan mõnes teises postituses) Selgus, et see sisaldab kaaliumsorbaati (E202). Ei, pigem siiski kuumutamine!