Hakatus

Alguses olid korvpudelid nurgas. Mulksusid salapäraselt ja olid ahvatlevalt plastiliiniga kinni pandud. Seda plastiliini ei tohtinud sealt näppida, kuigi oleks ju väga tahtnud. Siis tuli esimene salaja mekkimine ... Ja veelgi hiljem omad koduveinid.
Nüüd olen jõudnud arusaamisele, et tuleb ikka kirja panna, kuidas ma ühel või teisel aastal veini olen teinud ja mis sellest välja on tulnud. Selgituseks: ma olen selline vanaaegne tegija. Panen mahla ja suhkru sisse, mekin ... kuju vaja lisan suhkrut ... ja vaatan, mis välja tuleb. Maitse ja mulksumise järgi otsustan, millal vein valmis on. Moodsal ajal on happesuse määrajad ja tabelid ja retseptid. Mõõdetakse ära, kas suhkur on kõik ära käinud. Ja kui on, siis olla valmis. Paar kuud intensiivset mulksumist ja ongi kõik. Ei, ma olen ikka vanamoeline. Vein käib keldris kenakesti kolm aastat (vahel ka vähem) ja pärast kõik kiidavad. Nii ülbe olen ka, et selle, mida ma ise ei taha, valan maha. Seega on põhjust kiita ka ;)
Nii et siia siis tulevad märkmed minu veinitegudest. Kes siis moodsal ajal enam kaustikusse neid asju kirjutab?! Ja kui võimalik, siis moosin mõned sõbrad ka siia kirjutama. Ehk koguneb mingi kena ja mõnus "retseptikogu" :)

PS. sellest aastast olen hakanud kasutama kultuurpärme. Kahtlustan, et üks ammune veinitegu, mis mul Lihula päevil täies mahus untsu läks, oli kas suhkru viga (ei tahtnud õigesti käärida) või siis metsiku pärmi häda (mingi vale käärmini tuli sisse)