2008

2008. aastal panin käima viis veininõud. Kõik metsiku pärmiga.

1. Vaarikavein - tulemuseks oli dessertvein ja tõeline naiste lemmik. Mitte ainult naiste. See sai küpseks 2010. sügisel ja kohe ka pudelitesse villitud. Praeguseks praktiliselt otsas - mõnd üksikut pudelit hoian veel varuks. Ülejäänud veinid said villitud sellel kevadel (2011)
2. Õuna-aroonia. Üks pudel sai üsna kuiv (aga mitte selline, mis näo krimpsu tõmbab) ...
3. ...ja teine selline magusapoolne. Tembeldasin ta siis poolmagusaks. Aroonia annab hämmastavalt hea vürtsise aroomi. Õunamahl oli nagu mahl ikka: terve hulk erinevaid hapusid metsikuid õunu, iga puu erinev. Arooniad: Tegin arooniatest siirupi valmis ja leidsin, et võiks veel teise tõmmise ka siit saada. Mõeldud-tehtud. Teise tõmmise segasin siis veiniteo hulka. Aga seda ei suuda enam tõesti meenutada, kas kirsilehed olid marjade hulgas, kui ma seda teist tõmmist tegin, või sai päris puhastest marjadest pandud.
4. Must sõstar: kuiv ...
5. ..ja magus Mõlemad said tehtud sedasi, et kui mahl oli välja aurutatud, siis marjakestad uuesti likku. Lihtsalt erinevatesse pudelitesse sai erineval hulgal suhkrut. See magus osutus taas lemmikuks.

2010. aastal läksid mu vanemad Kokorale kohaliku külaseltsi ja Alatskivi maanaiste seltsi korraldatud hoidiste konkursile. Andsin neile kaasa siis tolle vaarikaveini. Kui nad tagasi tulid, siis pajatasid, et vein olla saanud ohtralt kiidusõnu. 

Tänavu andsin kaasa kaks veini: magusa sõstra ja kuiva õuna-aroonia. Tulemus oli ootuspärane: magus sõstar tunnistati parimaks hoidiseks. Kuiva veini kohta oli kommentaar lühike: "Ei ole maitsev". Samas on mul terve hulk tuttavaid, kes seda kiidavad. "Maitse asi!" ütles tädi Maali ja suudles lehma. :)

Mõlema sõstraveiniga läks tegelikult tibake kehvasti: ma ei kuumutanud neid läbi enne villimist. Maitse tundus lihtsalt sedavõrd küps ja käärimist näha polnud. Suvel keldrisse minnes tundsin ükskord teravat venilõhna. Hakkasin otsima, et kust see tuleb ja avastasin, et ühel pudelil oli punn pealt lennanud. Pudeli põhjas olev vein tundus ise igati tipp-topp maitsega olevat. Paar nädalat hiljem oli selliseid pudeleid juba üsna mitu. Ega's midagi: tellisin Veinivillast käärimise lõpetajat (sellest oli juttu ühes varasemas postituses). Valasin siis veinid ühte suurde anumasse ümber ja segasin pulbri hulka. Pärast villisin tagasi. Magusa sõstraveini maitse polnud muutunud, aga see kuivem võttis mingi võõra hapuka meki manu. Kälimees iseloomustas seda kui kerget atsetooni maitset. Noh, mina selles küll atsetooni ära ei tunne, aga eks maitsmismeeled ole ka erinevad.

Ah jaa, kirjutamise käigus tuli meelde, et tegelikult sai tollel aastal veel üks vein käima pandud: 20 liitrine pudel puhast õuna. Ka sellega läks kehvasti. Kummikinnas, mis tal peal oli, oli võtnud mõra sisse ja kui ma kevadel mekkima läksin, siis selgus, et üsna õhkõrn äädikamaitse on juures. Just parasjagu selline, mida mõni tunneb, mõni mitte. Selle pudeli kallasin õue taha tühjaks. Kõva veinilõhn oli õues paar nädalat, kuni esimeste vihmadeni.