Veel mõned kenad anumad

Kenad hommikud

Juba teist korda üsna lühikese aja jooksul on kiidetud just neid hommikuid, mis minu veinide joomisele järgnevad. Sõltumata joodud kogusest, pole need rasked ega pahad. See pole just sage nähtus. Miks siis nii? Proovisin vastust leida ja lugesin paar tarka kirjatükki läbi. Selgust ei saanud.

http://www.alkoinfo.ee/et/ohutus/mis-on-pohmell

http://forte.delfi.ee/news/teadus/miks-saabub-kassiahastus.d?id=21370447

...

Kadakamarja vein

Leidsin eile kadakamarjaveini retsepti selle artikli lõpus. Arvata, et see võiks olla päris huvitava maitsega. Võiks proovida, aga tahaks mingit mahlasemat ollust ka juurde panna. Kardan, et paljas kadakas tuleb ikkagi liiga lage. Selle retsepti järgi oleks ikkagi suhkruvee kääritamine, millel kadakas maitseks juures.

Huvitav, millele võiks kadakat lisada? Korraks lipsas peast läbi võilill...

...

Jätkuvalt avastan tuttavaid, kes veini kääritavad. Silt teeb tõeliselt kadedaks, aga ühtlasi paneb ka mõtte liikuma. Peaks üritama midagi samaväärset valmis teha.

...

Ainult naisterahvas on suuteline savist veinpeekrit pidama lillevaasiks.

Peeker ise on pärit Mahtra lähedalt savikojast.

Viinamarjavein

See on küll esimene katsetus selles vallas. Erinevate viinamarjasortidega on kodus katsetada saanud ja muuhulgas on sekka sattunud paar sellist viinapuud, mille marju nii väga nosida ei tahagi. Need ajasin tänavu mahlaks. Saaks oli üsna ilus ja marju kenake hulk. Mahl on pisut liiga hästi öeldud. Kasutsin sellist veneaegsed vändaga riistapuud, mis meenutab pisut hakkalihamasinat. Tulemuseks on üsna tihe kraam. Nii et mitte mahl, vaid viljalihaga mehu. Aga olen seda riistapuud varemgi veinimahla tegemiseks pruukinud.

• 5 liitrit mahla
• alla 1 kg suhkrut.
• Millalgi septembris sai käima pandud.

Eriti midagi ma sellest ei looda, aga eks näis ..

---

2. juuli 2012
Tulemus oli kuiv, ebameeldiva kibeka kõrvalmaitsega. Põhjusi võib olla mitmeid alates sellest, et mul polnud korralikku mahlapressi kasutada kuni kahtlasevõitu sortideni välja. See (väga viljakas) viinamari sai toodud ühe tuttava külamehe käest; sorti ei tea ja marjad pole just suuremad asjad. Tolle külamehe vein on samasuguse kibeda järelmaitsega. Ehk siis on põhjus marjades.

Must sõstar

Samamoodi mahla aurutamise jääkidest tehtud. Seega marjade kogust on üsna raske öelda.

• esimene pudel: 30 liitrit leotist ja 4 kg suhkrut
• teine pudel: 10 liitrit ja 1,5 kg suhkrut
• universaalpärm
• 24.09.11 valasin ümber. Soga minema mõlemast pudelist ja siis kõik 30-liitrisesse kokku.
• lisasin 1 kg suhkrut
• Praegu tiksub keldris üsna ilusti (Targad onud ütlevad, et kui temperatuur on alla 20 C, siis jääb käärimine seisma. Mu vein ei tea sellest ilmselt midagi. Ma ei kavatse talle öeldagi.) 

---

03.08.2013 - kohe lähen villima. Maitse on hää, kuigi ta oleks valmis veelgi käima. Ikkagi panen pudelisse.

---

Lisan juurde ka sildi:

Punane sõstar

Sõstraveine olen juba mõned aastad teinud sellest kraamist, mis mahla aurutamisest üle jääb. 2008. a. sai marjajäägid läbi leotatud ja pandud vist 50 liitrit käima. Oleks saanud rohkemgi. Üritasin siis tänavu punase sõstraga samuti teha ja saada 30 liitrit veiniollust.

Tulemus oli nutune. Kuigi marjasodi oli lapsevanni täis (teate, need plastmassist, kus pisikesis pudinaid sees solgutada) ja pangetäis vett mahtus sinna vaid hädavaevu sisse, olid viimased pangetäied ikka väga-väga kahvatud.

Üsna pea sai ka see selgeks, et ega seda sõstart ikka väga korralikult läbi kurnata ei viitsi. Kopsikutäit vedelikku korraga läbi riide ei saanud - ummistus enne päris korralikult ära. Kui olin mõned korrad seda riiet pesnud ja kurnamine läks ikka üha vaevalisemaks, siis loobusin lõpuks. Kurnasin läbi sõela sellise arvestusega, et panen algul suuremasse nõusse käima ja kui suurem sodi vajub põhja, siis valan väiksemasse ümber. Tegelikult läks ikka nii palju noort veini aia taha, et omal oli ka hale. Alles praegu, siin kirjutades, taipasin, et oleks võinud samasuguse musta sõstra "ülejäägi" punase omaga kokku valada ja mingi väiksema pudeli käima panna. Noh, mis teha, kui head mõtted tulevad liiga hilja ... 

Venitegu oli järgmine:

• 29.07.2011
• 30 liitrit leotist ja 
• 4 kg suhkrut
• universaalpärm

Harukordselt kõvasti läks käima. Järgmisel hommikul, kui küüni läksin, siis nägin kinnast, mis oli vähemalt mehepea suurune. Pärast käisin iga tunnikese takka vaatamas, ega ta pauku pole teinud. Torkisin küll mõned augud juurde, kuid kinnas püsis jätkuvalt väga priske. Nii ligi kuu aega. siis vajus lössi ja panin uue, vähemate aukudega kinda endise asemele. Ilmselt käis kogu suhkur seal päris korralikult ära, sest kui septembris läksin veiniollust mekkima, siis oli ta nii kibehapu, et võttis ninakarvad vibreerima.

• 24.09.11 ümbervalamine -->
• 20-liitrisesse nõusse
• lisasin 2,5 kg suhkrut 

... ja tassisin keldrisse teiste juurde.

---

31.05.2014 sai villitud. Magus. Silt siis selline

Maasikas unversaalpärmiga

Suve jätkudes oli maasikaid ikka veel palju. Ainult et nüüd olid nad juba tublisti väiksemad. Korjasin sekka päris palju pooltooreid. Kusagilt olin lugenud, et sellistest marjadest tehtud vein käib kauem, kuid on tugevama maitsega. Maitse osas peab paika.

• Sai käivitatud 16.07.2011 
• ca 6 kg marju, sealhulgas päris palju pooltooreid
• 20-liitrine kääritusnõu
• pisut alla 3 kg suhkrut (oli mingi koti põhi ja täpselt mõõta ei viitsinud)
• universaalpärm
• 24.09.2011 valasin ümber. Ikka jälle nii, et suurem osa sagust sai välja visatud, pisut jäi põhja. Maasikamaitse oli hästi tugev. Kui võtad lonksu veini, siis on tunne, nagu oleks küpse marja suhu pistnud. Maasikat oli ka järelmaitses veel tunda. Igal juhul meeldivam, kui päris küpsetest marjadest tehtud.
• Ümbervalamisel lisasin 2 kg suhkrut

---

09.09
Täna maitsesin: tundub küps olevat. Eks näis, millal pudelitesse panen.

Aromaatne maasikavein

Esimene vein, siis mis tänavu suvel käima sai pandud.

• ca 8-9 kg küpseid marju. Tampisin nad sodiks ja valasin kaevuveega üle. Jätsin seisma, kuni läks korralikult käärima ja siis kurnasin läbi.
• suhkrukogust ei mäleta ja ei kirjutanud ka üles
• aromaatne pärm
• 30 liitrine kääritusnõu. Plaan oli teha terake rohkem veini, aga tol hetkel polnud vabu pudeleid ja panin käima sellise rehnutiga, et kui mõned nõud vabaks jäävad, siis valan ringi kahte anumasse.
• 27.07.2011 sai ümber valatud kahte nõusse: 20-liitrisesse ja 15-liitrisesse. Muidugi sai siis ka 5 liitrit vett juurde pandud: see marjakogus oligi 30 liitri veini jaoks liiga suur. Enne ümbervalamist lisasin 3 kg suhkrut
• Sügisepoole, enne keldrisse viimist mekkisin. Tugev tihe vein, meeldiva maheda maasikamaitsega järelmaitses. Lisasin 20 l pudelile 1 kg suhkrut ja 15-liitrisele 0,7 kg.

Praegu on keldris valmib seal tasapisi :)

Kääritamistingimused

Nonii, paar sõna siis ruumidest, mida kasutan kääritamiseks ja veini hoidmiseks. Kuna edaspidi tulevad nad niikuinii jutuks, siis võiks teada, mis tingimused seal on.

Suvel käib mul vein küünis. Heina seal niikuinii enam ei hoita ja vaba ruumi on piisavalt. Põhimõtteliselt on seal sama temperatuur, mis õues varjus. Selline jahe, varjuline ja kerge tuuletõmbusega ruum.

Sügisel, kui õhutemperatuur hakkab langema, siis tassin kääritamispudelid maja alla keldrisse. Täna oli seal näiteks 12 C. Talvel langeb viie kraadini ja jääb selle peale tavaliselt püsima. Mullune talv oli külm - nädalaid püsis -25 - -30 vahel (siin ongi selline külmem piirkond). Siis vajus temperatuur -2-ni ja püsis päris pikalt nii. Aga alkohli on veinis talveks juba piisavalt palju, nii et mingeid külmumise märke märjuke ei ilmutanud. Ja pärmile ei paistnud ka see külm mingit kahju tegevat, sest kevadel läks mulksumine rõõmsalt lahti.

Kevadel, kui õhutemperatuur õues on juba keldri omast kõrgem, hakkan päevasel ajal keldri ust lahti hoidma. Ja kui ilmad lähevad juba päris soojaks (nii juunikuus), tassin mulksujad jälle küüni.

Eelmisel suvel ehitasin samasse keldrisse ka veiniriiulid. Säilitamine toimub siis samal +5 - +10 (15?) temperatuuril. Riiulite ehitamine oli paras "logistika". Seinad on kõverad, lagi kõver, põrand ebatasane. Postid olid ka kõverad. Ma ei püüdnudki eriti sirgeid riiuleid teha. Aga üldpilt pole väga hull. Sellel suvel sai samasse keldrisse veel erinevat kola juurde paigutatud ja tekkis vajadus uute riiulite järgi. Ruumi loogika seab omad piirid ja ahnus omad. Lõpptulemusena said riiulid nii laiad, et võiks vabalt kasutada magamisnaridena. Polegi nii paha mõte: ööbida veinikeldris :)

Aga keldrist on räägitud ja nüüd siis juba tänavuste veinide juurde.Panen kirja, mida ja kuidas olen teinud ja eks siis ajapikku täiendan neid postitusi kui jälle midagi uut öelda on.

---

Täiendan seda vana postitust lingiga selle kohta, milline üks veinikelder olema peab.

Liiga isuäratav, et märkimata jätta. Raudselt sobib ka veiniga!

LOLLIST KANAST SIRGUB LUGUPEETUD LIND

2008

2008. aastal panin käima viis veininõud. Kõik metsiku pärmiga.

1. Vaarikavein - tulemuseks oli dessertvein ja tõeline naiste lemmik. Mitte ainult naiste. See sai küpseks 2010. sügisel ja kohe ka pudelitesse villitud. Praeguseks praktiliselt otsas - mõnd üksikut pudelit hoian veel varuks. Ülejäänud veinid said villitud sellel kevadel (2011)
2. Õuna-aroonia. Üks pudel sai üsna kuiv (aga mitte selline, mis näo krimpsu tõmbab) ...
3. ...ja teine selline magusapoolne. Tembeldasin ta siis poolmagusaks. Aroonia annab hämmastavalt hea vürtsise aroomi. Õunamahl oli nagu mahl ikka: terve hulk erinevaid hapusid metsikuid õunu, iga puu erinev. Arooniad: Tegin arooniatest siirupi valmis ja leidsin, et võiks veel teise tõmmise ka siit saada. Mõeldud-tehtud. Teise tõmmise segasin siis veiniteo hulka. Aga seda ei suuda enam tõesti meenutada, kas kirsilehed olid marjade hulgas, kui ma seda teist tõmmist tegin, või sai päris puhastest marjadest pandud.
4. Must sõstar: kuiv ...
5. ..ja magus Mõlemad said tehtud sedasi, et kui mahl oli välja aurutatud, siis marjakestad uuesti likku. Lihtsalt erinevatesse pudelitesse sai erineval hulgal suhkrut. See magus osutus taas lemmikuks.

2010. aastal läksid mu vanemad Kokorale kohaliku külaseltsi ja Alatskivi maanaiste seltsi korraldatud hoidiste konkursile. Andsin neile kaasa siis tolle vaarikaveini. Kui nad tagasi tulid, siis pajatasid, et vein olla saanud ohtralt kiidusõnu. 

Tänavu andsin kaasa kaks veini: magusa sõstra ja kuiva õuna-aroonia. Tulemus oli ootuspärane: magus sõstar tunnistati parimaks hoidiseks. Kuiva veini kohta oli kommentaar lühike: "Ei ole maitsev". Samas on mul terve hulk tuttavaid, kes seda kiidavad. "Maitse asi!" ütles tädi Maali ja suudles lehma. :)

Mõlema sõstraveiniga läks tegelikult tibake kehvasti: ma ei kuumutanud neid läbi enne villimist. Maitse tundus lihtsalt sedavõrd küps ja käärimist näha polnud. Suvel keldrisse minnes tundsin ükskord teravat venilõhna. Hakkasin otsima, et kust see tuleb ja avastasin, et ühel pudelil oli punn pealt lennanud. Pudeli põhjas olev vein tundus ise igati tipp-topp maitsega olevat. Paar nädalat hiljem oli selliseid pudeleid juba üsna mitu. Ega's midagi: tellisin Veinivillast käärimise lõpetajat (sellest oli juttu ühes varasemas postituses). Valasin siis veinid ühte suurde anumasse ümber ja segasin pulbri hulka. Pärast villisin tagasi. Magusa sõstraveini maitse polnud muutunud, aga see kuivem võttis mingi võõra hapuka meki manu. Kälimees iseloomustas seda kui kerget atsetooni maitset. Noh, mina selles küll atsetooni ära ei tunne, aga eks maitsmismeeled ole ka erinevad.

Ah jaa, kirjutamise käigus tuli meelde, et tegelikult sai tollel aastal veel üks vein käima pandud: 20 liitrine pudel puhast õuna. Ka sellega läks kehvasti. Kummikinnas, mis tal peal oli, oli võtnud mõra sisse ja kui ma kevadel mekkima läksin, siis selgus, et üsna õhkõrn äädikamaitse on juures. Just parasjagu selline, mida mõni tunneb, mõni mitte. Selle pudeli kallasin õue taha tühjaks. Kõva veinilõhn oli õues paar nädalat, kuni esimeste vihmadeni. 

Kuidas ma veini vekkisin

Selline kavalus siis, et vein pannakse pudelisse, kork nõrgalt peale ja kogu kupatus kuumaveenõusse. Vein tuleb kuumutada 60 kraadi peale (kui ma ikka õigesti mäletan) ja hoida sellel temperatuuril 20 min. Siis kork peale ja keldrisse. Selle temperatuuri juures veel alkohol ei lendu, kuid pärmiseen sureb. Tulemuseks siis see, et vein ei käi pudelis edasi. Ka pidavat vekkimine veni vanandama.
Selle tarkuse sain ühest 1950.-1960. aastate raamatust.
Noh, jah, korra võtsin selle ette ka. Millalgi tudengipõlves. Noorema seltskonna meelest võiks sama hästi öelda: siis kui saurused veel ringi silkasid. Villida oli mul vaja mingi 70 liitri ringis ja kogu see kupatus läks 0,5 liitristesse õllepudelitesse. Kodus oli kenake ports ühekopikalisi kapronkorke. Neid viimaseid sai mingi sadakond kunagi ostetud. Aga ma otsustasin kaval olla: panna need poolteistsada pudelit saunalavale, kütta saun kuumaks ja vekkida siis mitte kuumavee vannis vaid lihtsalt kuumas õhus.
Noh, voolikuga imemine, nagu ikka ... Iga kord läheb natuke suhu ka - ega's seda ju välja ei sülita. Villimise lõpp oli üsna lustakas. Saun küdes ja järjest kuumemaks läks. Käisin ikka kraadiklaasiga mööda pudeleid, kuid selgus, et õhu käes ei taha vein sugugi kuumaks minna. Ilmnes veel üks häda, mida ma ei osanud (Kui rumal minust!) ette näha. Kuum vein ju paisub ja nii hakkasid pudelid üle ääre ajama. Otsustasin siiski, et vähemaks rüüpama ei hakka, et mitte ülearu lustakaks muutuda. Noh jah, higistatud sai selle kraadimisega kõvasti, aga lõpuks saavutas märjuke selle nõutavad 60 kraadi. Nüüd tui vaid kuumus ülal hoida ja siis punnid peale. Lisaks kõigele muule, hakkas mul kiireks kiskuma. Pidin kusagile pikemaks ajaks sõitma, kuhu nimelt, seda ei mäletagi.
Jõudsingi lõpuks korkimiseni. Veel üks kraadimine. Enne olin kraadinud ülevalt, sest kui termomeeter sügavamale laste, hakkas ju veini üle ääre tulema. Nüüd proovisisin korra altpoolt ka. Ja selgus kurb tõsiasi: vein on kuum ainult pinnal, noh, vähemasti pudelikaela osa. Ülejäänud pole kuumaks läinudki. Aga aeg pressis takka ja mina pressisin korke pudelitele. Kuum, kaelani täis vein, aga presissis korki üles tagasi. Nii ma siis maadlesingi nende 150 korgiga. Vajutan korgi alla ... tema tõuseb üles, vajutan uuesti alla, tema uuesti üles.
Kuidagi sain veinid keldrisse veetud, lootuses, et ehk nad jahedas rahunevad. Palusin isa, et too käiks ikka aeg-ajalt kontrollimas ja jätsin talle veel kenakese varu korke sinna riiulisse pudelite kõrvale. Hiljem küsisin järgi, et kuidas siis ka läks. Vastus kõlas: "Noh, ma käisin umbes nädal aega seal klaverit mängimas"
Hiljem olen veelgi laisem olnud ja veini kuumutanud enne villimist suures potis. Siis kuumalt pudelisse ja punn peale. Ei saa mina aru küll, et nad oleks sellest kehvemaks jäänud. Tänavu ostsin esimest korda kääritamise peatajat Veinivillast (miks ma seda tegin, pajatan mõnes teises postituses) Selgus, et see sisaldab kaaliumsorbaati (E202). Ei, pigem siiski kuumutamine!

Hakatus

Alguses olid korvpudelid nurgas. Mulksusid salapäraselt ja olid ahvatlevalt plastiliiniga kinni pandud. Seda plastiliini ei tohtinud sealt näppida, kuigi oleks ju väga tahtnud. Siis tuli esimene salaja mekkimine ... Ja veelgi hiljem omad koduveinid.
Nüüd olen jõudnud arusaamisele, et tuleb ikka kirja panna, kuidas ma ühel või teisel aastal veini olen teinud ja mis sellest välja on tulnud. Selgituseks: ma olen selline vanaaegne tegija. Panen mahla ja suhkru sisse, mekin ... kuju vaja lisan suhkrut ... ja vaatan, mis välja tuleb. Maitse ja mulksumise järgi otsustan, millal vein valmis on. Moodsal ajal on happesuse määrajad ja tabelid ja retseptid. Mõõdetakse ära, kas suhkur on kõik ära käinud. Ja kui on, siis olla valmis. Paar kuud intensiivset mulksumist ja ongi kõik. Ei, ma olen ikka vanamoeline. Vein käib keldris kenakesti kolm aastat (vahel ka vähem) ja pärast kõik kiidavad. Nii ülbe olen ka, et selle, mida ma ise ei taha, valan maha. Seega on põhjust kiita ka ;)
Nii et siia siis tulevad märkmed minu veinitegudest. Kes siis moodsal ajal enam kaustikusse neid asju kirjutab?! Ja kui võimalik, siis moosin mõned sõbrad ka siia kirjutama. Ehk koguneb mingi kena ja mõnus "retseptikogu" :)

PS. sellest aastast olen hakanud kasutama kultuurpärme. Kahtlustan, et üks ammune veinitegu, mis mul Lihula päevil täies mahus untsu läks, oli kas suhkru viga (ei tahtnud õigesti käärida) või siis metsiku pärmi häda (mingi vale käärmini tuli sisse)