2008

2008. aastal panin käima viis veininõud. Kõik metsiku pärmiga.

1. Vaarikavein - tulemuseks oli dessertvein ja tõeline naiste lemmik. Mitte ainult naiste. See sai küpseks 2010. sügisel ja kohe ka pudelitesse villitud. Praeguseks praktiliselt otsas - mõnd üksikut pudelit hoian veel varuks. Ülejäänud veinid said villitud sellel kevadel (2011)
2. Õuna-aroonia. Üks pudel sai üsna kuiv (aga mitte selline, mis näo krimpsu tõmbab) ...
3. ...ja teine selline magusapoolne. Tembeldasin ta siis poolmagusaks. Aroonia annab hämmastavalt hea vürtsise aroomi. Õunamahl oli nagu mahl ikka: terve hulk erinevaid hapusid metsikuid õunu, iga puu erinev. Arooniad: Tegin arooniatest siirupi valmis ja leidsin, et võiks veel teise tõmmise ka siit saada. Mõeldud-tehtud. Teise tõmmise segasin siis veiniteo hulka. Aga seda ei suuda enam tõesti meenutada, kas kirsilehed olid marjade hulgas, kui ma seda teist tõmmist tegin, või sai päris puhastest marjadest pandud.
4. Must sõstar: kuiv ...
5. ..ja magus Mõlemad said tehtud sedasi, et kui mahl oli välja aurutatud, siis marjakestad uuesti likku. Lihtsalt erinevatesse pudelitesse sai erineval hulgal suhkrut. See magus osutus taas lemmikuks.

2010. aastal läksid mu vanemad Kokorale kohaliku külaseltsi ja Alatskivi maanaiste seltsi korraldatud hoidiste konkursile. Andsin neile kaasa siis tolle vaarikaveini. Kui nad tagasi tulid, siis pajatasid, et vein olla saanud ohtralt kiidusõnu. 

Tänavu andsin kaasa kaks veini: magusa sõstra ja kuiva õuna-aroonia. Tulemus oli ootuspärane: magus sõstar tunnistati parimaks hoidiseks. Kuiva veini kohta oli kommentaar lühike: "Ei ole maitsev". Samas on mul terve hulk tuttavaid, kes seda kiidavad. "Maitse asi!" ütles tädi Maali ja suudles lehma. :)

Mõlema sõstraveiniga läks tegelikult tibake kehvasti: ma ei kuumutanud neid läbi enne villimist. Maitse tundus lihtsalt sedavõrd küps ja käärimist näha polnud. Suvel keldrisse minnes tundsin ükskord teravat venilõhna. Hakkasin otsima, et kust see tuleb ja avastasin, et ühel pudelil oli punn pealt lennanud. Pudeli põhjas olev vein tundus ise igati tipp-topp maitsega olevat. Paar nädalat hiljem oli selliseid pudeleid juba üsna mitu. Ega's midagi: tellisin Veinivillast käärimise lõpetajat (sellest oli juttu ühes varasemas postituses). Valasin siis veinid ühte suurde anumasse ümber ja segasin pulbri hulka. Pärast villisin tagasi. Magusa sõstraveini maitse polnud muutunud, aga see kuivem võttis mingi võõra hapuka meki manu. Kälimees iseloomustas seda kui kerget atsetooni maitset. Noh, mina selles küll atsetooni ära ei tunne, aga eks maitsmismeeled ole ka erinevad.

Ah jaa, kirjutamise käigus tuli meelde, et tegelikult sai tollel aastal veel üks vein käima pandud: 20 liitrine pudel puhast õuna. Ka sellega läks kehvasti. Kummikinnas, mis tal peal oli, oli võtnud mõra sisse ja kui ma kevadel mekkima läksin, siis selgus, et üsna õhkõrn äädikamaitse on juures. Just parasjagu selline, mida mõni tunneb, mõni mitte. Selle pudeli kallasin õue taha tühjaks. Kõva veinilõhn oli õues paar nädalat, kuni esimeste vihmadeni. 

Kuidas ma veini vekkisin

Selline kavalus siis, et vein pannakse pudelisse, kork nõrgalt peale ja kogu kupatus kuumaveenõusse. Vein tuleb kuumutada 60 kraadi peale (kui ma ikka õigesti mäletan) ja hoida sellel temperatuuril 20 min. Siis kork peale ja keldrisse. Selle temperatuuri juures veel alkohol ei lendu, kuid pärmiseen sureb. Tulemuseks siis see, et vein ei käi pudelis edasi. Ka pidavat vekkimine veni vanandama.
Selle tarkuse sain ühest 1950.-1960. aastate raamatust.
Noh, jah, korra võtsin selle ette ka. Millalgi tudengipõlves. Noorema seltskonna meelest võiks sama hästi öelda: siis kui saurused veel ringi silkasid. Villida oli mul vaja mingi 70 liitri ringis ja kogu see kupatus läks 0,5 liitristesse õllepudelitesse. Kodus oli kenake ports ühekopikalisi kapronkorke. Neid viimaseid sai mingi sadakond kunagi ostetud. Aga ma otsustasin kaval olla: panna need poolteistsada pudelit saunalavale, kütta saun kuumaks ja vekkida siis mitte kuumavee vannis vaid lihtsalt kuumas õhus.
Noh, voolikuga imemine, nagu ikka ... Iga kord läheb natuke suhu ka - ega's seda ju välja ei sülita. Villimise lõpp oli üsna lustakas. Saun küdes ja järjest kuumemaks läks. Käisin ikka kraadiklaasiga mööda pudeleid, kuid selgus, et õhu käes ei taha vein sugugi kuumaks minna. Ilmnes veel üks häda, mida ma ei osanud (Kui rumal minust!) ette näha. Kuum vein ju paisub ja nii hakkasid pudelid üle ääre ajama. Otsustasin siiski, et vähemaks rüüpama ei hakka, et mitte ülearu lustakaks muutuda. Noh jah, higistatud sai selle kraadimisega kõvasti, aga lõpuks saavutas märjuke selle nõutavad 60 kraadi. Nüüd tui vaid kuumus ülal hoida ja siis punnid peale. Lisaks kõigele muule, hakkas mul kiireks kiskuma. Pidin kusagile pikemaks ajaks sõitma, kuhu nimelt, seda ei mäletagi.
Jõudsingi lõpuks korkimiseni. Veel üks kraadimine. Enne olin kraadinud ülevalt, sest kui termomeeter sügavamale laste, hakkas ju veini üle ääre tulema. Nüüd proovisisin korra altpoolt ka. Ja selgus kurb tõsiasi: vein on kuum ainult pinnal, noh, vähemasti pudelikaela osa. Ülejäänud pole kuumaks läinudki. Aga aeg pressis takka ja mina pressisin korke pudelitele. Kuum, kaelani täis vein, aga presissis korki üles tagasi. Nii ma siis maadlesingi nende 150 korgiga. Vajutan korgi alla ... tema tõuseb üles, vajutan uuesti alla, tema uuesti üles.
Kuidagi sain veinid keldrisse veetud, lootuses, et ehk nad jahedas rahunevad. Palusin isa, et too käiks ikka aeg-ajalt kontrollimas ja jätsin talle veel kenakese varu korke sinna riiulisse pudelite kõrvale. Hiljem küsisin järgi, et kuidas siis ka läks. Vastus kõlas: "Noh, ma käisin umbes nädal aega seal klaverit mängimas"
Hiljem olen veelgi laisem olnud ja veini kuumutanud enne villimist suures potis. Siis kuumalt pudelisse ja punn peale. Ei saa mina aru küll, et nad oleks sellest kehvemaks jäänud. Tänavu ostsin esimest korda kääritamise peatajat Veinivillast (miks ma seda tegin, pajatan mõnes teises postituses) Selgus, et see sisaldab kaaliumsorbaati (E202). Ei, pigem siiski kuumutamine!

Hakatus

Alguses olid korvpudelid nurgas. Mulksusid salapäraselt ja olid ahvatlevalt plastiliiniga kinni pandud. Seda plastiliini ei tohtinud sealt näppida, kuigi oleks ju väga tahtnud. Siis tuli esimene salaja mekkimine ... Ja veelgi hiljem omad koduveinid.
Nüüd olen jõudnud arusaamisele, et tuleb ikka kirja panna, kuidas ma ühel või teisel aastal veini olen teinud ja mis sellest välja on tulnud. Selgituseks: ma olen selline vanaaegne tegija. Panen mahla ja suhkru sisse, mekin ... kuju vaja lisan suhkrut ... ja vaatan, mis välja tuleb. Maitse ja mulksumise järgi otsustan, millal vein valmis on. Moodsal ajal on happesuse määrajad ja tabelid ja retseptid. Mõõdetakse ära, kas suhkur on kõik ära käinud. Ja kui on, siis olla valmis. Paar kuud intensiivset mulksumist ja ongi kõik. Ei, ma olen ikka vanamoeline. Vein käib keldris kenakesti kolm aastat (vahel ka vähem) ja pärast kõik kiidavad. Nii ülbe olen ka, et selle, mida ma ise ei taha, valan maha. Seega on põhjust kiita ka ;)
Nii et siia siis tulevad märkmed minu veinitegudest. Kes siis moodsal ajal enam kaustikusse neid asju kirjutab?! Ja kui võimalik, siis moosin mõned sõbrad ka siia kirjutama. Ehk koguneb mingi kena ja mõnus "retseptikogu" :)

PS. sellest aastast olen hakanud kasutama kultuurpärme. Kahtlustan, et üks ammune veinitegu, mis mul Lihula päevil täies mahus untsu läks, oli kas suhkru viga (ei tahtnud õigesti käärida) või siis metsiku pärmi häda (mingi vale käärmini tuli sisse)